4th of july in Pärnu!

Wow, eelmine nädal oli lihtsalt..seda ei annagi sõnadesse panna.Kõik need, kes seal kohal olid, mõistavad mind:) Pikema postituse laagrist teen ma paari päeva jooksul kuid praegu tahaksin ma rääkida eilsest päevast, 4ndast juulist, USA iseseisvuspäevast ja mis tähendus sellel nüüd minule, Karolinile ja Kellile on.
Me saatsime üleeile enda ameeriklased ära Tallinnasse ja kuna nad pidid veetma ühe aasta olulisema päeva enda kodust eemal, tahtsime me neile teha väikese üllatuse. Me saime umbes kell 6.20 kolmekesi kokku Koidula pargis.Helistasime Kuldarile, et ta umbes 15 minuti pärast kõik meie ameeriklased kokku koguks, sest meil on neile üllatus!;) Pargis oli päris palju inimesi ning meie üllatus ameeriklastele oli neile helistada ja laulda ameerika hümni, ja me otsustasime istuda veidi eemale rahvamassist. Läheduses oli vaid üks naine ning me arvasime, et teda me ikka enda laulmisega ei häiri. Laulsime siis umbes kolm korda hümni läbi, taustaks muusika, et me keset laulu lihtsalt vait ei jääks ja saaks ikka ilusti lauldud. Üks hetk ütles Karolin , et kuulge, see naine tuleb meie poole. Ma keerasin ennast ümber ja see naine tõepoolest kõndis meie poole, käes kaks ameerika lippu ja ta ütles: "You're singing my song!" tõepoolest, me olime sattunud peaaegu ainsa ameeriklase otsa Pärnus! What are the odds!? Me olime vot NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII õnnelikud! Ta rääkis, et alguses arvas ta, et kuulis valesti, et ju on mõni laul, mis lihtsalt kõlab sarnaselt aga kui me juba kõvemini laulsime sai ta aru, et ongi nii! Tõepoolest, tema hümn! Me harjutasime veel ühe korra ning siis helistasime Kuldarile. Küsisime ka Nancylt, kas ta sooviks meiega koos laulda, ning ta oli kohe nõus!:) Laulmise lõpetanud ütles Kuldar, et inimestel olid pisarad silmis:) which means: mission accomplished!:D Nad veel plaksutasid ka meile, see oli ülim tunne! Ning me saime veel Johniga ka rääkida, me pistsime kohe kolmekesi kisama, kui ta häält kuulsime:D oeh. Ja nagu see veel kõik oleks! Me rääkisime veel Nancyga.Ta oli nii õhevil et Ameerika on juba 234 aastat vaba olnud, ning et ta loodab, et ka Eesti suudab nii kaua iseseisvust hoida! How sweet is that?:) Ta rääkis veel, et ta on pärit Pittsburghist ning et nad lähevad veel Tartusse, Tallinnasse, Helsingisse, kus elab tal üks tuttav ning võõrustab neid seal ja Stockholist lendavad umbes nädala pärast tagasi USA'sse.WoW! ja ta ütles, et ta läheb enda kambaga varsti sööma kuhugi ning siis viipas käega ja ütles, et näete, sealt nad kõik kõnnivadki. VEEL 30 AMEERIKLAST PÄRNUS!!?? ja Nancy ütles, et nad on kõik muusikud ka! See oli..ülilahe x 3000 !:D niisiis me läksime nende juurde, Nancy tutvustas meid kui enda eestlastest sõpru ning siis laulsime nendele ka hümni, päris mitu inimest isegi filmisid meid! Ja nad tegid raketihääli ja laulsid meiega kaasa ja kui me olime laulmise lõpetanud tuli üks mees meie juurde ja surus meil kätt ja ütles " Thank you" oeh.Sel hetkel tahtsin ma nutma hakata, see oli ülim kogemus lihtsalt! Ja Nancy veel kallistas ka meid :) Nüüdsest on Koidula pargil ja selle kõrval asuval pingil ning spordisaali esisel kõnniteel väga oluline tähendus;) Iga kord, kui ma sealt mööda kõnnin, tuleb mulle see uuesti meelde. See oli üks parimaid päevi minu elus.:)