Ma sain just ühest asjast aru: jõululaule ei saa valesti laulda:)

Ma üritan iga päev ennast kokku võtta, et siia midagi kirjutada. Ükskõik mida. Selle jaoks ju blogid ongi, vähemalt minu meelest. Aga ma olen hakanud asju enda sees hoidma ja meelega kõike ära unustama, teate küll, et lihtsam oleks. Samas on mul alati J, E ja T olemas, kes kuulavad ka mu kõige napakamaid soove ja muidu totrusi. Aitäh teile!:)

Praegu kõlavad mu mitte just kõikidele head muljet jätnud kõlaritest jõululaulud. Tahaks kõva häälega kaasa laulda, kohe nii, et K. ka ülakorrusele kuuleks;)

Mu powerpointi esitlus ootab, et ma seda teeksin, et ma keskenduksin ainult sellele. Olenemata sellest, et mul on siin sada erinevat lehte lahti, kuidas teha õpetajatele meelepärast esitlust ,leidsin ma ikkagi otsetee siia. Aega on selle kiire asjaga.Teate ju seda tunnet, kui mingi asja tähtaeg hakkab kohe-kohe kätte jõudma, kuid siiski on tunne, et aega on piisavalt? täpselt selline tunne on mul praegu.
Ma ootan ülejärgmist nädalat.Siis algab uus periood.Saladuskatte all võib öelda, et mul on hea meel, et vene keel läbi sai. Nüüd ei pea ma enam tundidesse sõnastikke kaasa vedama, et aru saada, mida õpetaja räägib(mitte, et ma seda muidu teinud oleks, kuid asi on põhimõttes, nagu Õ meile kunagi ütles:D )

Kõik on praegu nii ilus. Jõulumuusika mängib, küünlad põlevad, selja tagant tuleb vanilli-männi lõhna, kummuti peal vaasis on imepisike kuusk, mille küljes ripuvad jõuluehted.Tõepoolest..ainult lumi on puudu. Siis oleks täiuslik.

Tegelikult, minu tänased tänusoovid lähevad A'le, kes viitsis minuga Selveri papa pizzasse tulla, et seal mind ajalooga kurssi viia ja esitlusega aidata:)

Ma käisin eile kinos. 2012 vaatamas. Film ise käis 2h ja 23 min. Kordagi ei tekkinud tunnet, et peaks vaatama, kui palju on filmi lõpuni veel jäänud. Tegevust jätkus igaks hetkeks. Vahepeal käisid peast läbi mõtted, et mida mina teeksin, kui ma teaks, et maailma lõpuni on aega paar , päeva, tundi, minutit. Aga mida ma siis teeksin, seda ma otseselt välja ei mõelnudki. Tegelikult ei oma see eriti tähtsust, sest pärast seda, kui hiidlaine meist kõigist üle käiks, ei teaks keegi niikuinii enam midagi. Muidugi oleks tavaline see, et kõik jätavad lähedastega hüvasti. Samas.. mina ei sooviks viimase asjana enda elus näha kellegi kurbi, kannatust ja vett täis silmi näha. Silmad sulgeda ja kedagi kallistada oleks palju parem.


I'm dreaming of a white christmas.